Postmodernistlike puberteetikute terror

 

Ränk pealkiri, aga meie ajal ei tee enam mahedate sõnadega midagi ära. Vägivalda sosinaga peatada ei saa.

Meie ajastu inimesed on väga tihedasti seotud televisiooniga. Paraku. Tean isegi päris arukaid inimesi, kes on aina kursis sellega, mida näidatakse iga päev telekas. Ühest äärest teise, tahaks öelda, et vältida tobedat ja eksitavat väljendit "seinast seina". Sest - kas me siis kõik oleme vangistatud mingite seinte vahele? Ja väljastpoolt seda kinnist ruumi pole me suutelised midagi mõistlikku vastu võtma?

Pealkirjas mainit teema on minu jaoks olnud valulik juba kaua aega, ent konkreetselt seda artiklit ajendas mind kirjutama praegu ka ETV-s kaks korda päevas näidatav USA koolisari, mida ma olen väga pisteliselt jälginud, lihtsalt selleks, et teada saada, mida ta endast kujutab. Mitte selleks, et teada, kes kellele mida ja nii edasi. Kena värviline pilt, emotsioonid on jätkuvalt laes. Ent üle kümne minuti ma seda vaadata ei suuda - süda läheb pahaks. Pole võimalik, et selline ongi elu inglise koolis!

Paljud inimesed on selle eest tohutud summad taskusse pannud, kaasaarvatud suur hulk toredaid näitlejaid. Kellest mul on kõige rohkem kahju, nemad pole ju ise seda seriaali loonud, nemad peavad selle ainult ette mängima - ma tean, et iga roll jätab näitlejasse jälje, iga sõna, iga lause, iga tegu, mis tema kaudu vaatajani jõuab, võimendub vastavalt sellele, kui palju on sellel vaatajaskonda, tunnistajaid ja edasikandjaid. Ja mida see roll maailmas edasi teeb.

Me vastutame iga oma mõtte, sõna ja teo eest selles maailmas. Vastavalt sellele, kui suur on selle mõju. Iga arukas inimene teab seda. Kahevahel öeldud sõnal on mõju enamasti ainult neile kahele inimesele, kui sellest sõnavahetusest ei kannata keegi kolmas või neljas või kümnes. Ent suures saalis mängitud näitemäng, välja hõigatud sõna, edasi läkitatud tunne või vallapäästetud toores instinkt mõjutab tervet saalitäit vaatajaid. Mis siis veel rääkida üle maailma levinud populaarsest teleseriaalist - kui suur on selle ohvrite arv? Lisaks sellele mõjutab vaataja alateadvust veel subliminaalne sõnum - varjatud sõnum, mis on enamasti suunatud sensuaalsusele.

Miks on vaja kooliseriaalis näidata meile rumalaid lapsi ja rumalalt käituvaid täiskasvanuid? Miks on vaja juba lastele aina kinnitada, et inimene on oma seksuaal-ihade tahtetu ori? Taevas, see on juba meid kõiki - kuni imikuteni! - ära tüüdanud! Ja see pole ju tõsi! Seksuaalsus on vaid üks pisike osa inimesest, mitte tema identiteet ega elu suunaja.
Kas nende filmide tegijad on vaimselt puberteetikud, kes elus peale seksi ja vägivalla enam midagi muud näha ei oskagi? Nad ju ainult petavad ennast, kui nad arvavad, et nad teevad seda "publiku soovil". Nad ei oska enam ammu rahvale pakkuda midagi muud. Ja neid, kes oskaksid, sinna "parnassile" ilmselt ei lasta. Ja kurb tõde on see, et nad ise KASVATAVAD endale publiku! Alati on enne tegu ja siis alles tagajärg. Nii et kui publikul on "halb maitse", siis on selles süüdi need, kes selle halva maitse on temas arendanud.

Juba pikka aega olen ma unistanud sellest, et mingid "otsustajad" meie väikeses riigis, meie kultuuris, hakkaksid tegelikult nägema ja mõistma, mis meie praeguses maailmas toimub. Need, kes on end mugavasti seadnud meie otsustajate hulka, et hästi süüa ja kalleid ülikondi kanda, et kõrget palka saada ja head elu elada enda loodud illusoorses "heaolu-õhulossis", ja tervet ühiskonnakorraldust oma isandate, see tähendab poliitiliste suunajate ja rahaliste toetajate meele järgi ümber kujundada. Et kõik inimesed oleksid vaid lollid ja ahned tarbijad, kes ei oskaks vahet teha, mis on õige ja mis on vale, mis on hea ja mis on halb, mis on õilis ja mis on labane.

Olen kaua unistanud sellest, et vähemalt meie kultuuri tootjad hakkaksid aru saama, kui palju tegelikult meie elus ja elukorralduses sõltub tänapäeval sellest, mida nemad meile levitavad, või lausa agressiivselt peale suruvad! Et nad mõistaksid oma võimu suurust ja hakkaksid käituma kuninglikult, mitte orjalikult!

Et nad ükskord ometi mõistaksid, et meie kõigi lapsed on väga suuresti nende meelevallas - kusjuures nende endi omad ka, sest me istume kõik ühes paadis! Pole võimalik oma last enda labasuse eest kaitsta sellega, et oma ropud raamatud pannakse ülemistele riiulitele! Me mõistame (vähemalt teoreetiliselt) üksmeelselt hukka otsesed haiged lastevägistajad - aga kui kaugel on meie "vabameelne" meedia (ja lodev kultuur üldse) sellestsamast kuriteost? Alaealise mõtete suunamine tema eale mittevastavatele meelelistele naudingutele on juba seksuaalne ahistamine, seega - kuritegu! Laste elus võiks olla tuhat põnevamat teemat kui järglaste saamine (seksuaalsus on meile antud reproduktsiooniks!), selleks on neil aega terve elu! Ja selleks on vaja täiskasvanuks saada. Andkem neile selleks ometi aega! Ärgem lühendagem nende lapsepõlve! Lõpuni läbielamata, varakult katkestatud lapsepõlv sünnitab vaimselt haigeid täiskasvanuid!

Miks pakuvad kõigi maade telekanalid rahvale vaatamiseks küll heal tehnilisel ja pildilisel tasemel - ent, paraku küll, ainult raha saamise eesmärgil valmisvorbitud, sisuliselt vastutustundetuid kitshe, mis kogenematu ja eluks ettevalmistamatu noore inimese ainult segadusse ajada võivad, sest need ei vahenda talle isegi killukest tõde ei tema inimliku olemuse ega selle maailma oluliste asjade kohta? Tal polegi enam kellegi poole pöörduda selles pimedas ja lehkavas vangikongis, kuhu ta on surutud ennasttäis vastutustundetute postmodernistide poolt, kes nende noorte elude hävitamise arvel endale lahedat äraelamist üles ehitavad.

Vägivallast on juba palju räägitud. Tsiteerin üht artiklit: "Gerbneri ja Grossi poolt Ameerika Ühendriikides tehtud uuringu andmetel näeb laps enne põhikooli jõudmist ekraanilt 13 000 vägivaldset tapmist." Ent vägivalla hulka kuulub ka inimväärikuse hävitamine agressiivsete labasustega. Kui suur on see arv siis tegelikult?

Süütuimad seriaalid on seebid, sest seal vähemalt ei ropendata ega demonstreerita lamedaid, instinktiivset hingetut suguiha õhutavaid seksimimikeeringuid. Need on tehtud ilmselt heaoluühiskonnas üksikuks jäänud inimestele, kellel enam oma sõpru ei ole, ja kellele mingi seebiseriaali tegelased moodustavad illusoorse perekonna. Nojah, eks nad ole nagu mängukaaslased - kui inimesel midagi muud pole teha, siis istugu pealegi teleka ees, ja elagu kaasa, mingi emotsionaalse laengu ta sealt ju saab, kui see talle meeldib. Muidugi võiks ju lihtsalt minna õue jalutama, sõpradega vestlema, või head raamatut lugeda, või omaette laua taga istuda ja ise midagi toredat välja mõtelda… Ent inimesed on, paraku, juba harjutatud vabal ajal teleka ees istuma. Sellest loobumine nõuab tõsisemat järelemõtlemist.

Ka Eestis tehakse juba palju seriaale ja filme. MIKS ei ole neis tegelasteks arukad, head, vastutustundlikud täiskasvanud, kes oskaksid noortelegi mõistlikult ja arusaadavalt ning mõjuvalt ära seletada ühiskonnaelu olemust ja tutvustada selle möödapääsmatuid reegleid, kes kuidagi võiksid olla neile heaks ja mehiseks eeskujuks? Miks ikka on tegelasteks mingid äpud ja totakad või lihtsalt rumalad ja õelad?

Kuhu on kadunud kunsti põhifunktsioonid - inimest harida, arendada, paremaks muuta, talle lootust anda, hukka mõista ebaõiglust, mis kallutatud kohtusüsteemi poolt enam hukkamõistu ei leia, ning ülistada voorust, mida raha poolt rikutud inimesed enam märgata ei oska? Miks mingi uue toote eelreklaamgi mõistlikumale inimesele parimal juhul vaid hämmingut pakkuda suudab ja kohe kuidagi vaatama ei kutsu?

Kas meie kultuuritegijate targem osa on ära pagendatud kuskile põranda alla või ääremaadele, või kõrvaldatud vaikselt hääbuma omaenda nelja seina vahele? Ma ei usu, et Eestis on tarkus ja headus väljasurnud. See on alles, aga kusagil kõrval - mingis alternatiivis, omaette maailmas, sest reeglina - andekas inimene ei oska kerjata ega trügida… Meie aeg ei ole andekate loovinimeste aeg, see on enesekindlate kisakõride aeg. Kas tõesti ainus asi, mida me teha võime, on telekas õigel ajal välja lülitada? Ent asi juba seegi. Tehkem seda nii sageli kui võimalik. Et ennast ja oma lapsi kaitsta.

Kui nüüd keegi jälle tuleb ütlema, et "see on ju elu", siis tunnen ma talle tõesti kaasa. ELUS on kõike, - iga inimene valib sealt välja selle, mis on temale armas ja lähedane, mõistetav ning jõukohane, ja ainult seda suudab ta pakkuda ka teistele. Iga looming peegeldab oma loojate sisemaailma.

Lisan igaks juhuks hoiatuse: ei maksa seda artiklit võtta üldistusena, nagu oleks minu meelest KÕIK meie kultuuris halb ja kahjulik - ei ole, seal on ka palju väga ilusat ja head. Küllap kirjaoskaja inimene oskab aru saada, mille vastu on suunatud mu kriitika.