Jean-Paul Sartre – surmakultuuri arhitekt

 

Järgneva kahe nädala vältel avaldame De Civitates koostöös Elukultuuri Instituudiga mõned peatükid vastvalminud teosest "Surmakultuuri arhitektid", milles on vaatluse all mitmete viimase kahe sajandi jooksul Lääne kultuuriruumi tugevalt mõjutanud inimeste elu ja ideed ning nende vahelised seosed. Teiste hulgas on fookuses Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Charles Darwin, Karl Marx, Jean-Paul Sartre, August Comte, Sigmund Freud, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger. Raamatu esitlus leiab aset esmaspäeval, 2. aprillil kell 18.00 VHK gümnaasiumis (vt lähemalt siit). Raamatu eessõnaga, mis on juba varem De Civitates avaldatud, saab tutvuda siin.

Kohe 19. sajandi alguses abiellus üks prantsuse külaarst maaomaniku tütrega. Ebameeldiva üllatusena avastas ta järgmisel päeval pärast pulmi, et tema äi on puruvaene. Vastikusest ei kõnelenud ta oma naisega järgmised nelikümmend aastat sõnagi. Söögilauas suheldi märkide abil. Pikapeale hakkas naine teda kutsuma nimega “minu kostiline.”[1] Ometi sündis neile kolm last. Üks neist vaikuse lastest, Jean-Baptiste, abiellus naisega, keda tema ema oli abielu eest hoiatanud, et see on õnnetu elukorraldus, mis tähendab “lõppematut ohverdamiste ahelat, mille katkestavad toored ööd.”[2] Jean-Baptiste ja tema värske abikaasa said peagi lapse, kuid varsti pärast seda jäi noor isa raskesti haigeks. Abikaasa hoolitses ta eest, kuid nagu nende laps meile tagantjärele teada annab, jätkus tal “siiski sündsustunnet teda mitte armastada.”[3] Oma sureva abikaasa eest mures ja hooles veedetud ööde tõttu lõppes emal rinnapiim. Imik saadeti amme juurde, kus ta oleks peaaegu soolepõletikku “ja võib-olla ka solvumisse”[4] ära surnud.

See nõnda vähetõotavatest oludest võrsunud laps on laiemale maailmale tuntud kui Jean-Paul Sartre. Oma varajast mõlemast vanemast eraldamise kogemust nägi Sartre kui midagi sellist, millest ta oli ainult võitnud.[5] Ema poolt jäid tal tundmata raskused, mis tulevad hilisest rinnast võõrutamisest.[6] Kuid palju suuremat tänulikkust väljendas Sartre oma isa varase lahkumise üle. “Jean-Baptiste’i surm oli minu elus otsustav sündmus: see tegi minu emast uuesti koduste orja ja andis mulle vabaduse.”[7]

Kuna Sartre’i arvates piiravad kõik isad paratamatult oma arenevate laste vabadust, siis pole sellise olendi nagu hea isa olemasolu võimalik. “Head isa pole olemas, see on üldine reegel,” teatab ta. “Ärgu süüdistatagu selles mehi, vaid isadust kui sugulussidet, mis on mäda. Pole midagi toredamat, kui lapsi teha, isa olla aga on patt. Oleks mu isa elanud, oleks ta kogu oma autoriteedi raskusega minu peal lasunud ja mind maadligi surunud.”[8] “Minu õnneks olin ma ühe surnu pärisosa,” kirjutab Sartre, “need paar spermatilka, mis on ühe lapse tavaline hind.”[9] Rõõmsal meelel nõustus ta väljapaistva psühhoanalüütikuga, kelle diagnoosi järgi puudus maailma kuulsaimal eksistentsialistil superego. Seepärast pole ka üllatav, et üks sõber ütles kolmekümneaastase Sartre’i kohta hämmeldunult: “Võiks arvata, et teil pole kunagi vanemaid olnud.”[10]

Bioloogia ja moraalsuse vaheline katkestus (näiteks katkestus lapse sigitamise ja vastutustundliku kasvatamise vahel) oli Sartre jaoks prototüüp lepitamatust lõhest materiaalse maailma ja südametunnistuse maailma vahel, lõhest, mida ta hakkas filosoofiliselt kirjeldama. Bioloogia on tühipaljas fakt, “faktilisus”, nagu ta seda kutsus, miski, mis on meist üle ja meie vastu. Ent teadvuse maailm on vabaduse maailm.

Vahel saatis Sartre’i pühendumust piiramatule vabadusele ka kerge kiusatus aktsepteerida oma kohta perekonnas. Kuid sellele kiusatusele suutis ta hõlpsasti vastu panna. Kuidas võinuks ta tagandada end oma positsioonile perekonnas? Ta jutustab meile oma autobiograafias: “Emalikust õrnusest hellik, mind sigitanud karmi moosese puudumise tõttu iseloomutu, vanaisa imetluse tõttu pettusest pungil, olin ma puhtakujuline objekt, määratud masohhistiks, kui oleksin suutnud uskuda perekondlikku komöödiasse. Aga ma ei suutnud.”[11]

Isa hülgamine isikliku vabaduse tingimusena laieneb Sartre’il paratamatult ka Jumala hülgamiseks. Tema ateism oligi pigem tema kasvatuse loogiline tagajärg kui filosoofiliselt tingitud. “Mind ei viinud uskmatuseni mitte vastuolud põhimõtetes, vaid minu vanavanemate ükskõiksus.”[12] Sartre täheldas oma vanavanemates väga läbinähtavat silmakirjalikkust. Vooruslikud olid nad pahede õigustamiseks, nad kuulutasid üht ja tegid teist. Nende elus polnud sisu ega tõelist religioosset tähendust. “Meie ringkonnas ja minu perekonnas oli usk vaid mõnusa prantsuse vabameelsuse ametlik nimetus,”[13] kirjutab Sartre.

Nõnda on ateism selgelt Sartre’i filosoofia tuum. Kuid tegemist on postulaadiga, mida ta eeldab, aga ei tõesta. Nagu nägime, on selle allikaks rohkem tema isiklik taust kui mõistuse jõud. Lisaks on sellise ateismiga kooskõlas ja tugevdab seda tema absoluutse isikliku vabaduse mõiste. Kui Jumalat ei ole, siis pole ka reegleid ega käske ning seega ka piiranguid, mis pannakse inimlikule vabadusele.

Sartre’i filosoofiline peateos on 1943. aastal ilmunud “Olemine ja eimiski” (L’Être et le néant). Ulatusliku teose sissejuhatuses toob ta sisse keskse vastanduse, mis jääb tema filosoofilise mõtlemise vundamendiks. On olemas asjad, materiaalsed entiteedid, mis lihtsalt on olemas, kindlaks määratud ja paika pandud – “tihe mass”, nagu ta neid kutsub. See on “iseeneses olemise” (être­en­soi) valdkond. Sellised asjad on meie teadvuse objektid. Meie kui teadvusega olendid ei ole kindlaks määratud. Me oleme lõpetamata, dünaamilised ja pidevas muutumises. Me oleme muutumises ja võime valida, milleks saada. Me oleme teisenevad olendid, kes määravad vabaduse abil ära, milleks saada. Sellepärast ei kuulu me mitte “iseeneses olemise”, vaid “iseenda jaoks olemise” (être­pour­soi) valdkonda. Meil pole veel olemust ega määratletavat või mõistetavat loomust. Tegelikult pole me isegi inimesed, vaid oleme pidevalt valimas seda, milleks saame. Sartre’i filosoofia keskmest tõusevad tema kuulsad sõnad: “Olemine eelneb olemusele.”

Väide, et me ei ole inimesed ega oma mingit kindlat loomust, tulenebki tema ateismist ning toestab seda. Juudi-kristliku traditsiooni järgi lõi Jumal inimese oma näo järgi. Seega varustab Jumal-looja meid kindla loomuse ehk olemusega sel viisil, nagu iga kunstnik küllastab oma teose kujutatavast ideest. Just selle loodud-olemise kindlakujulisuse Sartre aga hülgab, sest kui selline Jumal on, siis loob ta meid erilise loomusega ning järelikult võtab meilt vabaduse valida, milleks saada. Aga kui sellist Jumalat ei ole, siis pole ka kedagi, kes koormaks meid mingi kindla loomusega ning sellisel juhul oleksime järelikult vabad olendid, kellel olemine eelneb olemusele. Lihtsalt ja lühidalt teatab Sartre: “Inimloomust pole olemas, kuna pole Jumalat, kes seda ette kujutaks.” Selles suhtes sarnaneb Sartre’i “iseenda jaoks olemine” Thornton Wilderi Julius Caesarile. Tuntud ameerika romaanikirjanik laseb Caesaril hüüda: “Nii hirmuäratav ja ülev oleks inimese pärisosa, kui ta ilma igasuguse juhtimise ja trööstita tõesti peaks enda sisemusest leidma olemasolu mõtte ja kirjutama endale ise elukorralduse reeglid.”[14]

On oluline tähele panna, et ilma “inimese” mõisteta ei saa olemas olla ka “ebainimlikkuse” mõistet. See asjaolu on eriti oluline seoses kõlbelisusega. Kui ei saa olla tõeliselt inimlikku tegu, siis ei saa olla ka tegu, mis on tõeliselt ebainimlik. Sartre mõistis seda täielikult ja ei hoidunud sellest järelduva sõnastamisest. “Ka kõige jõledam situatsioon sõjas,” kirjutab ta, “kõige hullem piinamine ei tekita ebainimlikku olukorda; ebainimlikku olukorda pole olemas.”[15] On ütlematagi selge, et Sartre’i seisukoht muudab olematuks inimsusevastaste kuritegude hukkamõistmise põhialuse ning sellisena pigem kutsub üles jõhkratele tegudele, kui mõistab need hukka – õigupoolest käib see kõigi surmakultuuri arengut soodustavate tegude kohta. Üks Sartre’i rahvusvaheliselt tuntud kriitik on öelnud: “Sellist suhtumist omaksvõttev ühiskond oleks paras prügimäele saata.”[16] “Prügimäel” on peaaegu sama tähendus, millele T. S. Eliot vihjas oma poeemis “Ahermaa” (The Waste Land).

Hoolimata deklareeritud moraalsest agnostitsismist osales Sartre väga aktiivselt poliitikas. Ta pooldas kommunismi, kuigi tema innukusega vabadust piirava riigikorra suhtes käis kaasas suur hulk karjuvat kanapimedust. Ta ei soostunud uskuma, et kommunism ei salli teisitimõtlemist, ning nägi vaeva nõukogude võimu puhastustele ja Siberi koonduslaagritele õigustuste kirjutamisega. “Kommunistlik vägivald pole muud kui uue ajastu lastehaigus,”[17] kirjutas ta karmi reaalsust pehmendada püüdes. 1956. aastal mõistis ta nõukogude võimu hukka, kui nad kasutasid ungarlaste ülestõusu mahasurumisel tanke. Kolm kuud hiljem kaitses ta parteid ja selle agressiivset tegevust kui “vältimatult vajalikku”.

Sartre’i mõistmiseks ajaloolises kontekstis on oluline tähele panna, et Descartes’il, nüüdisaegse filosoofia isal, oli Sartre’i filosoofilisele mõttele tohutu mõju. Suur 17. sajandi matemaatik oli eraldanud vaimu mateeriast. Kuigi ta uskus, et nende vahel on mõningane seos ja vastastikune mõju, ei suutnud ta seda kunagi tõestada ning pärandas seetõttu järeltulevatele põlvedele seisukoha, et vaim ja mateeria (nagu ka teadvus ja ihu) on teineteisele täiesti võõrad.

Sartre võttis Descartes’i dualismi omaks ning lahutas teadvuse (“iseenda jaoks olemise”) mateeriast (“iseeneses olemisest”). Ta läks aga Descartes’ist kaugemale, kui kirjeldas seda eristust mitte võõrdumuse, vaid antagonismina. Iseeneses olemine vastandub Sartre’il iseenda jaoks olemisele sügavalt ja kompromissitult. Esimene on teise metafüüsiline vaenlane. Iseeneses olemine, mateeria, on siinpoolne, kindlaks määratud, absurdne ja tähenduseta. Ent iseenda jaoks olemine otsib teispoolsust, loovust, vabadust ja tähendust.

Sellele vastandlikkusele on Sartre andnud kirjandusliku vormi oma kõige filosoofilisemas romaanis “Iiveldus” (De trop). “Olemine ja eimiski” on tegelikult sellesama iseeneses-olemise olemuse kaemuse veelgi detailsem kirjeldus, mida Sartre Roquentinil, “Iivelduse” peategelasel, nii pikalt ja lausa tüütava detailsusega kirjeldada laseb. Pealegi tunnistab Sartre ka ise, et “Iiveldus” on tema ja peategelase samastumise seisukohalt kõige isiklikum romaan. “Mina olin Roquentin,” ütleb ta. “Temas esitasin oma elu lõimi.”[18]

Väikesest vinjetist peaks piisama, et illustreerida romaani sartre’ilikku põhiteemat. Ühel päeval istus Roquentin pargipingil ja silmitses kastanipuud, kui äkki nägi ta asjade tõelist olemust. Sõnad haihtusid, kui ta vaatas esimest korda otse olemise keskmesse. Kogemus täitis teda iiveldusega. “Lakk sulas ja järele jäi koletislik pehme, korrapäratu mass – ja see oli paljas. Oma hirmuäratavas ja rõvedas alastuses.”[19]

Roquentin väljendab selles kuulsas stseenis Sartre’i väidetavat nägemust “alasti” iseeneses olemisest. Selmet märgata looduse ja olemise korrapära ilusana, leiab Sartre/Roquentin, et see on jälk, põhjendamatu, arusaamatu ja hirmutav. Selle vahetu tajumine muutub talumatuks ja tekitab pööritust. Psühhiaater Karl Stern kirjutab: “Filosoofilisse keelde tõlgituna oleks Roquentin justkui Descartes’ile öelnud: res extensat[20] pole võimalik eemale hoida. Paratamatult oled sa mateeriaga (emaga) seotud, ja lisaks on see asi kleepuv, limane ja räpane, nii et see ajab sind oksele.”[21] Seda enam oli Sartre’il põhjust põgeneda teispoolsuse maailma, eemale kõlvatust puudutusest, millega asjad iseeneses meid määrivad.

New Yorgi Ülikooli professor William Barrett toob välja, et Sartre’i jaoks seostub iseeneses olemise reaalsus tugevalt “pehmuse, kleepuvuse, venivuse, täidluse, vormituse” kujunditega. “Seda on liiga palju,” kirjutab ta (iivelduse kohta), “ning see on raske nagu paks naine kuskil tsirkuses.”[22]

Sartre’i ontoloogiale, milles kirjeldatakse iseeneses olemise ja iseenda jaoks olemise eristust ja vastandumist, toetub ka tema sugupoolte psühholoogia. Iseeneses olemine, mis on pehme, täidlane ja mateeriasse kinnistunud, on naiselik. Iseenda jaoks olemine, mis on lähiseoses vabaduse, abstraheerimise ja loovusega, kannab mehelikkuse aspekti. Barrett kirjutab:


Sartre’i psühholoogia on seetõttu olemuslikult mehelik või veelgi täpsemalt öeldes naistevihkajalik. Naise mittemõistmine ja halvustamine ei tule Sartre’i juures ilmsiks ainult “Iivelduses”, vaid ka teistes romaanides, kus ta väljendab oma vastikustunnet lapseootel armukese (“Vabaduse teed” (Les Chemins de la liberté)) või põlgust naiste irratsionaalsuse ja tülikuse suhtes (“Mõistuse ajastu” (L’Age de raison)). On selge, et Sartre võttis Descartes’i dualismi, kohaldas selle sugupooltele ja kujutas neid seeläbi teineteisele olemuslikult vastanduvana. Üldjuhul on avalikkus Sartre’i eksistentsialismi vääralt tõlgendanud kui seksuaalvabaduse ja feminismi alust. Tegelikult on see manihheistlik ja ebanaiselik. See on radikaalselt vastandlik inimseksuaalsuse kehalisele reaalsusele ja naise viljakusele.

Lisaks naiste alandamisele iseeneses olemise, tühipalja mateeria tasemeni, loob Sartre’i radikaalne dualism ületamatu kuristiku “ise” (iseenda jaoks olemine) ja “teise” vahele. Veidras kristliku õpetuse moonutuses ilmneb “teine” “ise” suhtes kui teatud liiki pärispatt. Oma raamatus “Olemine ja eimiski” väljendab Sartre seda nõnda: “Minu algne langemine on teise eksisteerimine.”[24] Teadvuse seisukohalt pole “teine” mitte teine subjekt, vaid objekt ehk iseeneses olemine. Järelikult muutub armastus traditsioonilises subjektidevahelisuse mõttes võimatuks. Seepärast väidab Sartre, et armastus orjastab teise.[25] Armastus ei ole tegelikult üldse mitte armastus. Ta on kas sadism või masohhism. Soovides teist omada, mängib “armastaja” tegelikult sadisti. Ja vastupidi, soovides, et teine teda omaks, esineb “armastaja” masohhisti rollis. Seega “ähvardab armastust pidev võnkumine sadismi ja masohhismi vahel.”[26]

1975. aastal kirjutatud pöördumises pealkirjaga “Osavõtt või võõrandumine” (Participation or Alienation) märgib karol Wojtyła, leebeim kõigist filosoofilistest kriitikutest, et Sartre’i “teadvuse analüüs viib ta järeldusele, et subjekt on teiste suhtes suletud.”[27] Katoliiklik eksistentsialist Gabriel Marcel räägib vajadusest “ontoloogilise alandlikkuse” järele, mis korrigeeriks Sartre’i armastuseta teadvust. Me ei ole autonoomsed, nagu võtab kokku Sartre. Selline oletus on aheldatud uhkuse külge ja see ei sobi kokku alandlikkusega, mida me vajame mõistmaks, kes me tegelikult oleme. “Armastus liigub pinnal, mis ei kuulu ei “isele” ega ole “teise ja teise vahel”; ma ütleksin tema kohta “Sina”,”[28] kirjutab Marcel. Selline on “reaalsus, mis on sügavaimalt veelgi rohkem mina kui mina ise – armastust kui “ise” ja “teise” vahelise pinge purunemist võiks nimetada armastuse olemuslikuks antud-olemiseks.”[29]

Kui Sartre eraldab teadmise iseeneses-olemisest kõigest muust, siis otsib ta endale absoluutset vabadust. Kuid tegemist on eesmärgiga, milleni lõplikud inimesed ei saa jõuda. Seda saab kergesti illustreerida lihtsa näite varal. Sartre jõi palju ning lõpetas oma õhtud sageli suurtes kogustes alkoholi tarbimisega. Lõpuks keelas arst talle alkoholi, millega Sartre alandlikult nõustus. Ei tema meditsiiniline nõuandja ega tema keha polnud harjumuse suhtes ükskõiksed.[30] Vabalt valitud tegudel on tagajärjed ja see käib ka nende tegude kohta, mis võtavad otseselt ära vabaduse, mis on nad esile kutsunud. Vääralt tarvitatud loomus on mässav loomus, mille esimeseks ohvriks saab vabadus.

Samuti pole absoluutset vabadust kerge taluda. Kogu elu vaevas Sartre’it miski, mida ta nimetas “Pühaks Vaimuks”. “Lõpuks ometi,” teatab ta oma autobiograafia lõpulehekülgedel, “olen Püha Vaimu keldrist kätte saanud ja minema kihutanud; ateism on julm ja vastupidavust nõudev üritus; usun, et olen sellega lõpule jõudnud.”[31] Mõnes mõttes sai ta sellega tõepoolest hakkama, sest nagu ta isegi ütleb, pole meie pattudele ilma Jumalata andestust. Järelikult elab ateist teadmisekoormaga, et tema patud on “absoluutselt parandamatud.”[32]


Üksiolek keset jumalatut universumit, ilma loomuse, juhatuse ja lootuseta võib olla piinav. “Elu on absurd,” võtab Sartre kokku, ning “inimene on kasutu kirg.” Elu on tõepoolest julm. Kuid meil tuleb endast midagi teha, kinnitab Sartre, olgugi et see midagi on lõpuks ikkagi eimiski. Ent eimiski ei saa rahuldada meie sügavamaid sisemisi igatsusi. Me igatseme ju olemist, mitte olematust. Seepärast pole ka üllatav, kui avastame Sartre’i meile seletamas: “Surm joovastas mind, sest mulle ei meeldinud elu.”[33] Samuti pole vähimalgi määral üllatav, kui ta tunnistab, et filosoofiast kaugelt rohkem köitis teda seks.[34]

Kuid milleks võis Sartre, see ateistlik eksistentsialist saada? Mida võis ta endast teha, kui iga sedasorti tegemine on lõpp-kokkuvõttes tähenduseta? Ta ei taha sulanduda mateeria “rõvedasse massi” ning saada tühipaljaks “olemiseks iseeneses.” Ka ei soovi ta astuda suhetesse teistega, kes tema filosoofia järgi muudaksid ta nende individuaalse omakasu objektiks. Veelgi vähem tahab ta jääda ebamääraseks entiteediks, mis püüab tähendust kehtestada, kuid hõljub ikkagi vältimatut kadumist oodates sihitult läbi kosmose. Mis siis üle jääb? Vastuseks on tema eluloo pealkirja kirjutatud lihtne väljend – “Sõnad”.

Sartre võtab kokku, et “elus olemise andekssaamiseks”[35] tuleb kirjutada. Ometi peab ta abstraktsetest sõnadest pelgupaika otsides ütlema lahti oma ihust, oma lihakssaanud reaalsuse tähtsusest nagu ka elujaatavatest suhetest, milles ta võinuks teiste inimestega olla. “Juhus tegi minust inimese, suuremeelsus teeb minust raamatu,” teatab ta.[36] Nõnda püüab ta pääseda iseenese viletsusest endast raamatut kirjutades. See on meeleheitlik eneseloomise katse seista vastu iseenda enesehävituslikule nihilismile. Ometi näib, et ka Sartre ise oli oma püüdluste tulutusest teadlik. “Peegel ütles mulle seda, mida olin alati teadnud: olin kohutavalt tavaline. Ma pole sellest kunagi üle saanud.”[37]

Kuristik, mille Sartre loob oma teadvuse plaani ja välise maailma vahele, on nii lai, et see osutub ületamatuks ning jätab ta täielikku eraldatusse ja vastuollu kõige muuga. Nõnda saab talle osaks absoluutne eraldatus ja kõigele muule vastandumine. Nõnda on Sartre’i jaoks kõigi inimsuhete põhiline ilmnemisviis konflikt. Oma näidendis “kinniste uste taga” (Huis Clos) teatab ta tegelase Garcini suu läbi: “Põrgu on teised inimesed” (L’Enfer c’est l’Autrui).

Isa Vincent Miceli võtab oma raamatus “Ateismi jumalad” (The Gods of Atheism) kokku: “Sartre’i filosoofia viib loogiliselt ja otse meeleheite ja enesetapmise juurde... Tema ateismi maailm on eimillegi kuningriik, mis on uputatud intellektuaalsesse pimedusse ning vappub vaimse vihkamise krampides. Seda asustavad inimesed, kes neavad Jumalat ning hävitavad üksteist, püüdes tulutult haarata Jumala tühjaks jäänud trooni.”[38] See ei ole liialdus, vaid Sartre’i mõtteviisi vältimatu tagajärg, mis ühildub praeguse surmakultuuriga.

Kuid niivõrd trööstitu filosoofia järgi ei suutnud elada isegi selle autor, ega suutnud see pakkuda talle ka rahu. “Sõnade” viimasel leheküljel jätab ta meile mõistatuse. “Ma loodan ainult nendele, kes loodavad ainult Jumalale; mina, kes ma jumalat ei usu.”[39] Sartre’i filosoofia on sisemiselt vastuoluline, sest see osutub justkui parasiidiks, kes toitub sellest samast vaateviisist, mida ta jälestab ja eitab. Väikese ähmase lohutusesädeme pakub siiski tõsiasi, et Sartre suutis seda ka ise tunnetada.

Kui kellegi filosoofia on niivõrd eluvõõras, et osutub mitterahuldavaks, ebatervislikuks ja elamiskõlbmatuks, siis tuleb tunnistada, et see pole realistlik. Sartre’i filosoofia, mis vastandab “ise” teadvuse kõige muu “teiseks” olemisele, on hävingu ja meeleheite valem. See on filosoofia, mis esitab äärmuslikult valesti “ise” kui realiteedi, millel puuduvad nii vanemad kui lapsed, selleks et teda vabastada. Ent ajas kestma jääva inimliku loomuse puudumisel pole tal millelegi tugineda, pole keset, mis oleks täidetud rõõmuga, ega armastust, mida teisele kinkida. Sartre’i “iseenda jaoks olemine” on mull. Ja nagu iga teinegi mull, millel pole tuuma ega ebakindlat kirmet, mis moodustaks tema oletatava välispinna, ei ole selle tulevik mitte elu, vaid surm.

Viited:

[1] Jean-Paul Sartre, “Sõnad”, tlk Leili-Maria Kask (Tallinn: Varrak, 2006), lk 13.
[2] Ibid., lk 14.
[3] Ibid.
[4] Ibid.
[5] Ibid.
[6] Ibid.
[7] Ibid., lk 16.
[8] Ibid.
[9] Ibid., lk 19.
[10] Ibid., lk 185.
[11] Ibid., lk 88.
[12] Ibid., lk 80. Vesteldes Simone de Beauvoir’ga tegi Sartre järgmise ülestunnistuse: “Minu töös “Olemine ja eimiski” toodud Jumala olemasolu eitamise põhjused polnud tegelikult päris tõelised. tõelised põhjused on juba sellest ajast peale, kui olin kaheteistaastane, palju vahetumad ja lapsikumad kui minu teesid ühe või teise Jumala olemasolu eelduse võimatuse kohta.” Simone de Beauvoir, A Farewell to Sartre, inglise keelde tlk Patrick O’Brian (London: Deutsch,Weidenfield and Nicolson, 1984), lk 483.
[13] Ibid., lk 78.
[14] Thornton Wilder, “Märtsi iidid”, tlk Henno Rajandi (Tallinn: Eesti Raamat, 1983), lk 47-48.
[15] Jean-Paul Sartre, L’Être et le néant: Essai d’ontologie phénoménologique (Paris: Librarie Gallimard, 1943), lk 639. Sartre kirjutab: “Les plus atroces situations de la guerre, les pires tortures ne créent d’état de chose inhumain; il n’y a pas de situation inhumaine.”
[16] F. H. Heinemann, Existantialism and the Modern Predicament (New York: Harper and Row, 1958), lk 128.
[17] “Inadvertent Guru to an Age – Jean-Paul Sartre (1905-1980)”, Time, 28. aprill, 1980, lk 38.
[18] Sartre,“Sõnad”, lk 194.
[19] Jean-Paul Sartre, “Iiveldus”, tlk Tanel Lepsoo (Tallinn: Eesti Päevalehe
Raamat, 2005), lk 139.
[20] Laiemas mõttes asja või mateeriat ‒ Tlk.
[21] Karl Stern, Flight from Woman (New York: Farrar, Straus and Giroux, 1965),
lk 133; vt ka lk 35.
[22] William Barrett, Irrational Man (Garden City, N. Y.: Doubleday, 1958), lk 254.
[23] Ibid.
[24] Jean-Paul Sartre, Being and Nothingness, inglise keelde tlk Hazel Barnes (New York: Citadel Press, 1964), lk xxxii.
[25] Ibid., lk 379.
[26] Barrett, Irrational Man, lk 257.
[27] Karol Wojtyła, Person and Community: Selected Essays, inglise keelde tlk
Theresa Sandok, O.S.M. (New York: Peter Lang, 1993), lk 203.
[28] Ingl k Thou. ‒ Tlk.
[29] Gabriel Marcel, Being and Having (New York: Harper, 1965), lk 167.
[30] Simone de Beauvoir, Adieux, lk 432.
[31] Sartre, “Sõnad”, lk 195.
[32] Simone de Beauvoir, Adieux, lk 440.
[33] Sartre, “Sõnad”, lk 150.
[34] “Inadvertent Guru to an Age”, lk 38.
[35] Sartre, “Sõnad”, lk 150.
[36] Ibid.
[37] Ibid., lk 86.
[38] Vincent Miceli, The Gods of Atheism (New Rochelle, N.Y.: Arlington House, 1975), lk 246.
[39] Sartre, “Sõnad”, lk 197.